Võtame kooliaasta algust rahulikult. Tilkumine kajas mul peas, summutades mu kõik mõtted.
Nad on päriselt olemas. Ja ma olin üsna rumal, et üks sinu kätte sai. Mul on nii kahju Hailie. Nii kahju. Ma tundsin ta pisaraid nähes kergendust, ta oli kurb, kuid ometi oli tal julgust, pisarad on inimlikud.
Ma tahtsin, et ta lihtsalt vait jääks! Nagu oleks see minu sees. See pole enam mu peas, aga ikkagi.
Account Options
Ma nägin kuidas see suri. Hailie sa armastad, sa armastad oma isa ja ema, vahet pole, et nad on koguaeg tööl sa ikkagi armastad neid.
Hay sa suudad armastada, see on midagi, mida neeljas iial ei suudaks teha. Jah ma ju nägin, kuidas koletis temas suri, aga ma kardan, et ta on veel kusagil sügaval ta sees peidus, ootab hetke mil ta tagasi võtta. V~ Ülekuulamisruum polnud pooltki selline, mida sa oma kusagil krimi sarjas näeksid. Seal polnud peegelakent, mis ühelt poolt läbi paistab.
Ei olnud head ja halba pollarit, kes oleksid teinud koostööd, et mind murda. Istusin üksikus hallis toas, kus mu selja taga olev vesi lekkivast torust lakkamatult põrandale tilkus. Kolmjalal seisev kaamera seisis valvel teisel pool lauda.
Et saaksime olla koolis, peame harjuma kitsendustega Üheksas klass ei toonud esimese klassi jütse seekord aktusele ja vanemad jälgisid toimuvat ohutust kaugusest.
Aeg-ajal vaatas naine kes mu siia tõi ukse trellitatud aknast sisse. Ta nahk oli kui hall ja iga viimnegi näojoon terav ja karm. Viis kuidas ta mind vaatas meenutas mulle saaki otsivat kulli. Sõidu ajal ütles ta, et ta on uurija Gale ja, et me läksime politseijaoskon da — see oli kõik. Ta eiras mu küsimusi. Olin üksi eraldatud toas. Mul käisid peast juba läbi kõik erinevad stsenaariumid, kuid püüdsin rahulikuks jääda.
Kui Jake keha oleks leitud, siis ma juba arvatavasti teaksin sellest. See tundus ebatõenäoline, et mu vastu süüdistus esitatakse. Kasutasin seda teadmist paanika vaoshoidmiseks. Kuid oli ka üks oluline asi selles.
Nad pole Lexit minuga kaasa toonud ja ma kavatsesin ta sellest välja jätta. Vee tilkumine selja taga jätkus. Lõpuks läks uks lahti ja uurija astus sisse. Ta pani kohvri maha ja kaamera tööle. Punane tuli välgatas.
Ma tahan advokaati! Võta rahulikult. Sa võid koju helistada, kui me lõpetanud oleme. Kui hästi sa Jake Watersit tundsid? Sulges haiget ja midagi aitab juhtudel sümptomid kaovad ja inimene paraneb. See, mis jääb, on võimalus uuesti haigestuda, nii nagu teiste haigustegagi, mis võivad tagasi tulla. Paljude krooniliste haiguste puhul tuleb ju rohtu võtta eluaeg.
See haigus ei tähenda, et inimese elukvaliteet tingimata muutub halvemaks. Kõige tähtsam on abi küsida? Loota, et sümptomid ise kaovad, on vale. Seda ei juhtu. Haigus süveneb ja ravi võib osutuda aina keerukamaks. Kuidas inimest veenda, et lähme arsti juurde? Aga tulebki öelda: me näeme, et sinuga ei ole kõik korras, lähme ja peame nõu. Skisofreenia on alguses just noorte, 18—aastaste inimeste haigus. See algab ajal, mil noored asuvad õppima ja tööle, alustavad oma elu.
Kui inimene ei kohane ega sobitu uutesse oludesse, võib haigus välja lüüa. Seda, mida ma neist tegelikult arvan, ma parem ütlema ei hakka… Kõik inimesed, kel on võimalus lasta end vaktsineerida, peaks seda tegema.
Kõik vaktsiinid, mis meil praegu saadaval on, on head vaktsiinid. Kui ma poleks tervishoiutöötaja, vaid mõni muu inimene, kellele pakutakse vaktsiini, siis ma jookseks selle järele. Vaktsineerimine on nagu privileeg.
Ma saan isiklikult öelda, et juba praegu on see vaktsiin mind palju aidanud. Aga siin võib näha ka majanduslikku kasu. Vaktsineeritud inimene ei pea jääma eneseisolatsiooni, ta saab tööl Sulges haiget ja midagi aitab. Mida kiiremini saame suurema hulga inimestest vaktsineeritud, seda rutem saame sellest olukorrast välja tulla.
Muidugi on igal inimesel õigus oma vaadetele ka selles, kas nad vaktsineerivad või ei vaktsineeri. Samas, kui sa hakkad neid vaateid väga peale suruma, siis võiks võtta ka vastutuse. Inimesed tavaliselt ei võta vastutust oma väljaütlemiste pärast.
See mõjub suhetele ja inimestevahelisele läbisaamisele rängalt. Koroonaaeg on inimesi tugevalt kahte leeri jaganud. Inimesed, kellega võis saada enne väga hästi läbi, vastanduvad nüüd teravalt, sest mõttemaailmad on nii erinevad.
Ehk on koroonaaja tõttu lihtsam ära tunda inimesi, kellega on sama maailmavaade? Ma ise mõtlen ka, et mu tutvusringkonnas on ju mu enda valitud inimesed, kellega olen tahtnud läbi saada. Aga siis mõned neist hakkavad jagama täielikku jama, millel pole tõenduspõhist alust. Kui tugev peab olema teie missioonitunne, et praeguses raskes olukorras mitte käega lüüa? Kust jookseb haiglatöötajate murdumise piir?
Inimesed tegutsevad praegu kriisirežiimis, nad töötavadki oma kutsumusest ja missioonitundest, et me lahendame koos kriisi ja koos saame hakkama.
KOROONAÕDE: Olen nutnud neljal päeval seitsmest - Kõik
Nad mõtlevad, et kui nad läheks ära, oleks teistel veel raskem. Karta on, et kui ükskord kriis läbi saab, siis kaob ka missioonitunne ja läheb raskemaks. Siis annavad inimesed lõpuks alla. Kogu aeg mõtlen, et millal see pauk ära käib, millal keegi mulle kirjutab, et ta enam ei jõua. Kõik eesliinitöötajad võiksid võtta aja puhkamiseks, mil nad lülitavad ka telefoni välja.
Tunne, et "ma enam tõesti ei suuda", tuleb, kuid minul on see olnud petlik. Ma mõtlesin juba suvel, kui olime vaid paar kuud selles kriisis olnud, et sealt jookseb minu piir ja ma enam ei suuda niiviisi töötada. Siis aga sain aru, et see ei olegi veel piir. See piir lükkub kogu aeg edasi. Inimeste võimed on ikka uskumatud, ületundide arv on meeletu. Kangemad tegelased rügavad praegu kahe täiskoha eest, kokku tuleb töötundi kuus.
Siiski soovime, et vahetused üle 12 tunni ei veniks, eriti intensiivravis, kus raskem. Urmo Uiboleht: Tartu erakool alustas, nagu ikka, õppeaastat teistest varem. Oleme töörütmi juba saavutanud ja paljudele oma kogemust jaganud.
Meie koolialgus sattus ajale, mil Tartus oli haiguspuhang, ja ärevus jõudis ka meie kogukonda. See andis hea õppetunni, et otsused tulebki teha kiirelt, lähtuvalt oma koolist, vaadata, millised on meie võimalused, ja vastavalt sellele reageerida.
Ei saa oodata juhendeid terviseametilt või haridusministeeriumilt, tuleb lähtuda ikka enda võimalustest. Kooliaasta algas tänavu teistmoodi. Suurim muutus oli see, et lükkasime edasi stardilaagri, kus koolipere oleks kokku saanud. Hindasime selle riski liiga kõrgeks. Ka laagrikohad öeldi üles, Tartu tekitas hirmu.
Seepärast lükkus kooliaasta algus edasi nädala võrra. Alustasime aktustega, need olid väikesed. Aga mina ei mäletagi varasemast ajast sellist südamlikku õueaktust.
Igast asjast tuleb leida midagi head. Mõned traditsioonid küll muutusid, üheksas klass ei toonud väikseid aktusele, aga sellest hoolimata oli tore.
Pinge võttis maha see, et ütlesime: teeme kõik, et lapsed saaksid olla koolis, aga selleks tuleb teatud kitsendusi teha. Oleme juba kohanenud. Kooli tulemine ja söömine on läinud lihtsamaks. Otsustasime, et vanemad ei tule majja sisse ega pane pinalit lauale.
Vastutus on lapsel, ta peab ise tundi jõudma. Küsimus, kes on haige, on teravamalt kerkinud üles hoopis õpetajate puhul.
Igal sügisel on ju haigestumisi nii õpetajate kui õpilaste seas, aga nüüd tuleb teha sümptomite korral kojujäämise otsus kiiremini kui varem. Paljudel õpetajatel on sügisel kurk haige ja hääl ära.
Kas ta peab kohe koju jääma ja distantsilt õpetama? Tõnu Piibur: Eesti hariduses on praegu murranguline hetk, mida me ei oskagi kohe lahti mõtestada. Õpilane tohib öelda, et ta on haige ja kooli ei tule. Vastutus läheb täiel määral talle, õpilane vastutab enda õppimise eest ise ja teda toetab vanem.
Sama lugu on õpetajaga. Õpetaja vastutab enda töö eest — kui ta kuulutab end haigeks, võib ta mõne päeva pärast saada haiguslehe, aga ta peab olema tunnid ja õppesisu ette valmistanud. Ükski õpetaja ei saa töötada enam nii, et pole suuremas ajaperspektiivis ette valmistanud.
Enam ei saa minna tundi vaid raamatu ja töövihikuga, sest võib juhtuda, et õpilasi polegi klassis.
Liikluskaamerad
Enam pole võimalik minna kooli nii, et ükski osapool ei mõtesta oma õppimist või õpetamist lahti. Karin Lukk: Meie mõtted liiguvad sama teed. Arutasime õpetajatega, milline peaks olema süsteem, et kõik toimiks tõrgeteta. Arutasime ka seda, mis siis juhtub, kui lapsed hakkavad kuritarvitama usaldust ja ütlema, et on haiged.
Jõudsime järeldusele, et õpilane koos vanemaga võtab ise vastutuse. Kui õpetaja tunneb, et on haiglane, on ta valmis kodus tegutsema ja videos juhendama, aga tunnis on keegi laste juures ja jälgib, et nad teevad kaasa. Leppisime kokku, et kohe ei pea haiguslehte võtma, vaid kodus töötades vaatad, mis suunas haigus kulgeb. Sulges haiget ja midagi aitab kindlasti peab õpetaja teavitama perearsti.
Ka Tartu linnalt tuli selline juhis. Loodame, et süsteem hakkab toimima ja õpetaja on kogu aeg valmis tegutsema distantsilt. Ka vetthülgavat kitlit ja põlle nakkusosakonnas reeglina ei kasutata, kuid nüüd on see hädavajalik. Täiskaitsevarustuses haigete läbivaatamine on füüsiliselt väsitav. Meil on eakas kaader oma krooniliste haigustega, nii et nad ei jõudnud," sõnas Kenk. Nüüd on osakonnas töö korraldatud nii, et arst teeb ühe protseduuriringi ära ja saab pärast seda kaitseriietuse ära võtta.
Kuni järgmise protseduurini. Doktor Krista Jaago patsiendid on olnud vanuses 80 kuni 90 eluaastat ja nende põhiprobleemiks olid hoopis muud tervisehädad, näiteks suhkruhaigus, südamehaiguse ägenemine. Tohtri sõnul on eakate patsientide puhul väga oluline, et arst nendega suhtleks ja annaks lootust.